AVALEHT  KONTAKT  kutsekeel.ee  efant.ee   Liitu Infolistiga   
KEELEÕPPE KULUDE HÜVITAMINE

EST   RUS   ENG
SIHTASUTUSEST
KONKURSID
PROJEKTI KOOSTAJALE
RAAMATUKOGU
LINGID
VÄLJAANDED
RUUPOR
Viimane number
Arhiiv
Ruupor nr. 12
Ruupor nr. 11
Ruupor nr. 10
Ruupor nr. 9
Ruupor nr. 8 Suvi 2004
Ruupor nr. 7 Talv 2003
Ruupor nr. 6. Suvi 2003
Ruupor nr. 5. Suvi 2002
Ruupor nr. 4. Veebruar 2002
Ruupor nr. 3. November 2001
Ruupor nr. 2. August 2001
Ruupor nr. 1. Mai 2001
Tellimine
Toimetus
HARIDUS
KEELEKÜMBLUSPROGRAMM
KOOLIVÄLINE ÕPE
TÄISKASVANUTE KEELEÕPE
TÖÖTURG
ÜHISKONNAPÄDEVUS
RAHVUSVÄHEMUSED
UUSIMMIGRANDID
EESTIKEELSELE AINEÕPPELE ÜLEMINEK
Tööpakkumised
VIIMATI LISATUD
PROGRAMM "Keeleõppe arendamine 2007-2010"
Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond
Uuringud: eesti keele õpe kutseõppeasutustes
AvalehtVÄLJAANDED RUUPOR Arhiiv Ruupor nr. 3. November 2001    
Print
Prindi

JUHTKIRI: Kultuure on rohkem kui kaks

Vene ja eesti koolide õpilaste kokkupõrked, mis toimusid sügisel Lasnamäel, andsid uue hoo diskussioonile rahvussuhete küsimustes Eestis. Kommentaatorid vaidlesid ja nõustusid üksteisega. Keegi teatas, et mitu aastat küpsenud konflikt on lõpuks avalikkuse ette jõudnud; keegi rääkis rahustavalt, et lapsed on alati kakelnud: küll nad rahunevad ja omavahel kokku lepivad…

Kahjuks kordas enamik kommenteerijaid meie ühiskonnas laialt levinud viga. Nad jaotasid stereotüüpselt kõiki Eestis elavaid inimesi eestlasteks ja venelasteks. Selline lähenemine näitab, et inimesed, kes arutlevad rahvusküsimuste üle, ei teadvusta endale, mille poolest erineb Eestis elav venelane juudist või tatarlasest. On üldlevinud arusaam, et kui räägid vene keelt, oled venelane.

Ei tasu unustada, et vene keelest sai suhtlemise keel nendele rahvastele, kes seda emakeelena kunagi rääkinud ei ole. Kuid pealesurutud vene keele omandamine ei tähendanud alati vene kultuuri, traditsioonide ja elulaadi omaksvõtmist. Sellepärast on naeruväärne samastada vene keelt rääkivaid aserbaid˛aanlasi või kirgiise venelastega.

Hiljuti ilmunud “Rahvusvähemuste kultuuriseltside teatmiku” materjali kogumise käigus selgus, et Eestis tegutseb üle saja erineva rahvuskultuuriseltsi. Inimesed, kes on nendesse seltsidesse ühinenud, tahavad oma kultuuri tutvustada mitte ainult oma Eestis sündinud lastele ja lastelastele, vaid ka kõigile teistele meie riigi elanikele.

Seekord püüame Ruuporis rääkida vaid mõnest rahvast, kelle esindajad Eestis elavad. Kahjuks ei ole võimalik ühes ajalehenumbris rääkida neist kõigist. Kuid isegi põgusast tutvumisest väikese osaga piisab, et mõista, kui erinevad me kõik oleme. Ja just tänu sellele me üksteist nii hästi täiendame.

Edukas koostöö erinevate inimeste vahel, sealhulgas ka erinevast rahvusest inimeste vahel on võimalik ainult siis, kui nad on üksteisega tuttavaks saanud ja üksteist mõistnud. Seda tõestab näiteks noorteühenduse Omos kogemus. Tahaks loota, et taolisi positiivseid näiteid tekib iga aastaga juurde.


Olesja Grinko

Tagasi üles

Haridusprogrammide Keskus

Keelekümbluskeskus tegeleb ka keelekümblusklasside lastevanemate nõustamisega programmist lähtuvas temaatikas ning keelekümblusprogrammi propageerimisega ühiskonnas.

Haridusprogrammide Keskus korraldas konkursi eesti õppekeelega koolis teistest rahvustest õpilastega töötavate (eri)peda-googide koolituse põhimõtete ja õppekavade väljatöötamiseks. Konkursi eesmärk on toetada teadusuuringute läbiviimist ja vastavate õppekavade koostamist. Konkursi tulemused selguvad novembri jooksul.

Plaanis on täiendkoolituse korraldamine vene koolide huvialajuhtidele ja meediahariduse programmi välja töötamine venekeelsete põhi- ja keskkoolide tarbeks.


Toimetus

Tagasi üles

Kelle üle me naerame?

“Ütle, mis rahva üle sa naerad ja ma ütlen, mis rahvusest sa ise oled.” Nii, tuntud kõnekäändu parafraseerides saab ka eestlaste kohta piisava tõenäosusega väita, kes on tema sõbrad ja vaenlased. Või tegelikult küll mõlemat korraga, sest ei jäägitu vaen ega jäägitu poolehoid pole ju alus naljategemiseks. Nagu ka jäägitu ükskõiksus.

laulu algussõnad “Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga. Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga”. Sedalaadi sakslaste kui valitseva klassi vastu suunatud pilge oli kuni 1917. aastani massiline. Vemmalvärssides esitati soovitavat tegelikkuse pähe. Tegelikult tõmbas mats ehk eesti pärisori saksa mõisniku ees ikka küüru selga. Aga see pikk ajalooline kogemus on õpetanud eestlastele tublisti kahekeelsust. Selle hilisemaks näiteks on nõukogude aeg, kui ühest küljest tehti omavahel palju nalja venelaste üle, samas võeti aga kriitikata omaks Venemaal produtseeritud anekdoodid juutide, tshuktshide ja Armeenia raadio kohta. Tegu oli ju rahvastega, kes elasid Eestimaast kaugel.

Hiljem on neid nalju mugandatud ja uuele põlvkonnale arusaamatu tšukšhi asemel võib peategelaseks olla hoopis eestlane ise. Näiteks “Pikker” 10/1993:


“Geoloog kõnnib metsas, näeb – eestlane istub oksal ja saeb seda.
“Mida sa, eestlane, teed? Kukud sedaviisi alla!”
“Kes sa sihuke oled?”
“Geoloog olen.”
“Tatsa edasi, geoloog, küll eestlane teeb, mida eestlane teeb!”
Mõne aja pärast oks murdub ja eestlane sajab alla. Istub, silub muhke ja seletab: “Ei ole ilus eestlast petta. Nüüd ma tean küll, mis geoloog sa selline oled – nõid oled!”

Sakslaste vastu suunatud nali kaotas alates 1917. aastast oma teravuse, sest maaslamajat pole ju ilus (ega ka naljakas) lüüa. 30ndate aastate lõpus, kui poliitiline olukord Euroopas oli naljast kaugel, ilmus ühes kalendris epigramm Hitlerist, Stalinist ja Mussolinist, “kolmest kangest mehest, kes Euroopa alla paigutanud miini”. Tuleb rõhutada, et pilge oli sel ajal suunatud konkreetsete isikute, mitte rahvaste vastu.

Alates aastast 1940 ei ole pikka aega põhjust rääkida trükisõnas ilmunud rahvustevahelisest naljast Eestis. Suusõnal seda aga kindlasti tehti ja 80ndate aastate lõpus pääses see nagu paisu tagant välja.

Omamoodi rahvastevahelise nalja buum elatigi Eestis läbi 1988 kuni 1991, kui 45 aastat tagasihoitud sarkasm migrantide vastu pääses kõigis kanalites nagu paisu tagant valla. Muulastele oli see nagu välk selgest taevast, sest varem mängisid eestlased küllalt hästi todasama kahekeelset matsi, kes kohtudes viisakalt mütsi maha võtab ja kummardab.

Üldiselt oli migrantide-vastane nali algusest peale kuri ja maitsetu. Näiteks 1988. aasta “Sirp ja Vasar” nr 30 pakub karikatuuri, kus mees talutab Lasnamäe-tüüpi suurpaneelelamute taustal tarakani eesti keele kursustele. (Tarakan kui migrandi võrdkuju.) “Pikris” 23/1990 tehakse ettepanek keeleseaduse rakendamiseks: edaspidi peaksid kõik sellised sildid nagu “Ära roni, tapab!”, “Hoidu rongi eest”, “Kõrgepinge, elukardetav” jne olema üksnes eestikeelsed. Sedalaadi sarkasmi tekkepõhjuste seas oli olulisel kohal üldine vaesumine ja kaubapuudus. Täiskõhuga ja korralikus korteris elav eestlane selleni vaevalt jõudnud oleks. (Jällegi võib tõmmata analoogi feodalismiaegse sakslastevastase naljaga.)

Alates 1972. aastast, kui Tallinnas valmis Viru hotell, said kõvasti hoogu soomlaste pihta suunatud naljad, mis erinevalt venelaste pihta suunatuist jõudsid aeg-ajalt ka trükki. Ka nende haripunkt saabus umbes 1988-92, kui oma riigita ja oma rahata eestlased pidid pealt vaatama, kuidas põhjanaabrid end Tallinnas paremini kui omas kodus tunnevad. Nagu venelaste pihta suunatud naljad, omandasid ka need sel ajal eriti labase ja sarkastilise vormi, seepärast olgu näide veidi varasemast ajast, nimelt retsept “Pikrist” 5/1985: “SOOME MARJABOOL. Võetakse 20 liitrit viina, 5 liitrit piiritust ja 1 hernes. Segatakse ja raputatakse hoolikalt. Siis võetakse hernes välja, sest marjamaitse ei tohi tunduda liiga tugev”. Siiski ei ole eestlased soomlaste suhtes kunagi nii naljalembelised olnud kui soomlased rootslaste suhtes.

Mõni sõna ka sellest, kuidas Eestis peegeldub teiste rahvaste poolt meie pihta tehtav nali. Millegipärast on ses suhtes viimasel ajal esile tõusnud leedulased. Näiteks pahandasid nad eestlastega, kuna me neile Eurovisiooni lauluvõistlusel ühtegi punkti ei andnud. 1991. aasta Vilniuse teletorni traagiliste sündmuste järel tekkis väide, et eestlased on nõus oma iseseisvuse eest võitlema kuni viimse leedulaseni. Ilmselt on säärase hõõrumise taga leedulaste kui suurima Baltimaade rahva püüd liidrirolli mängida ja eestlaste iroonia selle suhtes. Lätlastega on seevastu ära lepitud, soomlastega samuti ja üldse tundub, et järgmist rahvuslikku naljaobjekti on eestlastel üsna raske leida.

Teiste rahvuste pihta suunatud naljal on muuseas üks kindel seaduspära, mis eraldab humanismi natsionalismist: hea nali on ikka hea, jutustatagu seda siis poolakate, neegrite või shotlaste kohta:


“Kupees sõidavad neeger ja mulk. Neeger võtab taskust banaani.
Mulk: “Mis see on?”
“See on banaan.”
“Anna maitsta.”
“Võta.”
Mõne aja pärast võtab neger kotist ananassi.
“Mis see on?”
“Ananass.”
“Anna maitsta.”
“Võta.”
Läheb veel natuke aega mööda ja mulk võtab oma kotist pekitüki.
Neeger: “Mis see on?”
“Pekk.”
“Anna maitsta.”
“Mis siin ikka maitsta, pekk nagu ikka pekk ikka.”


Veiko Märka

Tagasi üles

Kaks korda enam pidupäevi

“Küsite, kuidas sobivad omavahel kokku, kuidas saavad omavahel läbi eesti ja aserbaidzhaani kultuur meie peres?” imestab Gulnara Vals. “Väga lihtsalt – meil on kaks korda rohkem pidupäevi ja uut aastat võtame samuti vastu kaks korda.”

Eestis elavate erinevate rahvuste esindajatel on erinevad mitte ainult pidupäevad, vaid ka peretraditsioonid ja kombed. Sageli on need erinevused tingitud sellest, et inimesed kuuluvad erinevatesse religioonidesse.

Näiteks elulaad juudi peres erineb tunduvalt eesti pere elulaadist. Juutidel on traditsioon, mille kohaselt reedel pärast päikeseloojangut süütab perenaine kodus küünlad ja korraldab laupäeval piduliku lõuna. Sel päeval ei ole religioossetel juutidel lubatud tööd teha. Juutidel on omad pidupäevad, neil pole kombeks pidada jõule ja uus aasta saabub neil hoopis septembris.

Traditsioonilisi peresid pole peaaegu jäänud

“Kahjuks on meie traditsiooniline elulaad säilinud ainult mõnes üksikus Eestis elavate juutide peres,” räägib Eesti Juudi Kogukonna juhatuse esinaine Cilja Laud. Tema sõnul on paljud traditsioonid kadunud seepärast, et 1941. aastast alates pole Eestis elavatel juutidel olnud oma rabi, nad ei saanud lugeda oma pühakirja, Toorat. Rabi töötab Tallinnas uuesti alles 2001. aasta aprillist.

Gulnara Vals tuli Bakuust Tallinna kuus aastat tagasi. Ta räägib, et kõige suurem erinevus eestlaste ja aserbaidzhaanlaste perede elulaadis puudutab suhtumist lastesse. “Aserbaidzhaa-nis on laps aukohal, lapsi hellitatakse väga kaua, nende eest hoolitsetakse, kuidas suudetakse,” räägib Vals. “Eestis aga on kombeks, et laps peab kõigega ise toime tulema ja seda juba sõna otseses mõttes oma elu esimestest päevadest alates.”

Aserbaidzhaanlase ja eestlanna poeg Robert Adigazalov jutustab, et lapsepõlves tunnetas ta oma isa väga suurt hoolitsust. “Ma arvan, et see ühtekuuluvustunne, mis meie perekonda iseloomustas, tulenes just isalt ja oli osa lõunamaisest traditsioonist,” räägib Adigazalov.

Eesti omadest erinevad traditsioonid on ka Baltimaade rahvusel leedulastel. Eesti Leedulaste Ühenduse juhatuse esinaine Cecilia-Rasa Unt tuli Eestisse noore tütarlapsena ja oli vapustatud sellest vabadusest, mida, nagu talle tol ajal paistis, võisid kasutada siinsed neiud ja naised. “Juba siis, palju aastaid tagasi, oli siin mehi-naisi, kes elasid vabaabielu,” räägib Unt. “Katoliiklike traditsioonidega Leedus polnud see mõeldav.”

Eesti toiduainetest ei saa idamaist toitu valmistada

Ehtne rahvusköök on üks neist tunnustest, mille järgi isegi asjatundmatud suudavad argielus eristada üht rahvast teisest. Mitmete Tallinna baaride ja restoranide omanik Ogtaj Zeinalov räägib oma unistusest avada Tallinnas ehtne aser-baidzhaani restoran, sest Eestis on kõige populaarsemad just idamaised restoranid.

Kuid Eesti ja Aserbaidzhaani kaubandussuhete arendaja Robert Adigazalov lisab, et seda ideed on väga raske teostada. Et teha tõesti ehtsaid aserbaidzhaa-ni toite, tuleks värsked toiduained tingimata kohale tuua otse Aserbaidzhaanist. Kuna meie riikide vahel puudub lennuühendus, siis on see praegu võimatu.
Tuntud on ka juutide rahvusköögi traditsioonid. Usklikud juudid valmistavad ja söövad lihatoite ja piimatoite eraldi. Traditsioonid näevad ette, et süüa võib ainult nende loomade liha, kes on tapetud kindlaid norme järgides.

Eestlased ajavad juute venelastega segi

Sageli inimesed, kes ei tea kuigi palju teistest rahvustest, tunnevad vähemalt nende rahvuslikku kööki. Inimesi tuntakse halvemini – Eesti rahvusvähemuste esindajaid samastatakse peamiselt venelastega.

Paljud juudid, kes praegu elavad Eestis, saabusid siia endise Nõukogude Liidu eri paikadest, räägib Cilja Laud. Juudid asusid Eestisse elama seepärast, et juba tol ajal ei olnud siin riiklikul tasemel antisemitismi. “Meile oli see justkui sõõm vabadust,” räägib Laud. “Aga nüüd pannakse Eestis kõik vene keelt kõnelevad juudid automaatselt venelastega ühte patta.”

Cecilia-Rasa Undi emakeel on leedu keel, aga leedu aktsent on sarnane vene aktsendiga. “Mind mõnikord solvab, kui eestlased, kuuldes minu aktsenti, hakkavad minuga vene keeles rääkima,” ütleb Unt. “Eestis on kombeks jagada kõiki kas eestlasteks või mitte-eestlasteks ehk venelasteks, ja väikseid kogukondi ei tee paljud märkamagi.”

Ühes on erinevate kogukondade esindajad sama meelt – uuel, Eestis sündinud ja kasvanud põlvkonnal keeleprobleeme ei teki.

“Bakuus peetakse normaalseks, et inimene suudab suhelda aserbaidzhaani ja vene keeles, lisaks sellele kohalikus murdes ja mõnes võõrkeeles, seega kokku 3–4 keeles,” räägib Gulnara Vals, kes on Eesti türgi kooli juhataja. “Seepärast pole ühe lisakeele, eesti keele omandamine meile probleem.”

Eesti türgi koolis, mida toetab Eesti Aserbaidzhaani Kogukond, ei õpi sugugi vaid aserbaidzhaa-ni lapsed. Koolis õpetatakse eesti ja inglise keelt, informaatikat, idamaade kunsti, rahvuslikke kombeid ja traditsioone, psühholoogiat ja majandust.

Eesti Aserbaidzhaani Kogukonna juhatuse auesimees Nijazi Hadzijev märgib, et hiljuti ilmus eesti-aserbaidzhaani sõnaraamat, mille koostas Vidadi Mamedov. “See näitab, et me suhtume Eesti riiki kui oma teise kodumaasse,” räägib Hadzijev.

Oma keskkool on ka juudi kogukonnal. Lisaks tavalistele õppeainetele õpetatakse koolis heebrea keelt, juudi rahva ajalugu, kultuuri ja traditsioone. Nende õppeainete õpetajad tulevad igal aastal kohale Iisraelist, nende tööd ja Eestis viibimist rahastab Iisraeli haridusministeerium.

Leedu koolil pole veel oma ruume ega ametlikku staatust, kuid Eesti Leedulaste Ühendus peab üheks oma peamiseks ülesandeks just kooli väljaarendamist.

“Vanema põlvkonna inimesed võtavad meie ühenduse tööst noorematega võrreldes tunduvalt rohkem osa,” räägib Cecilija-Rasa Unt, “kuid oma keelt, kõrget kultuuri, leedulaste suursugusust suudame säilitada ainult oma laste, noorema põlvkonna kaudu.”


Olesja Grinko

Tagasi üles

Laagri- ja pereõppe jätkuprojektide konkurss

30. novembril 2001 lõpeb Integratsiooni Sihtasutuse konkurss «2001. a. suvel läbi viidud eesti keele laagri- ja pereõppe jätkuprojektid». Konkursi otsene eesmärk on võimaldada noortele, kes osalesid 2001. a. suvises eesti keele laagri- või pereõppes, arendada oma keeleoskust jätkulaagrites. Projektide teostamise aeg on 2001/2002 õppeaasta talvine ja/või kevadine koolivaheaeg. 2002. a. suviste eesti keele laagri- ja pereõppe projektide konkurss on kavandatud välja kuulutada 2002. a. jaanuaris. Soovitame jälgida reklaami ja keelelaagrite kodulehekülge: www.meis.ee


Toimetus

Tagasi üles

Larissa Zhitniku unistus – näidata Sillamäe lastele Kiievit

“Minu kõige suuremaks unistuseks on viia meie lapsed Kiievisse, nii et nad seda ise, oma silmaga näeksid,” räägib Ukraina Kaasmaalaskonna Sillamäe Vodograi juhatuse esinaine Larissa Zhitnik. “Olen seda sõitu neile lubanud juba kolm aastat ja kindlasti pean oma sõna.”

Larissa Zhitnik usub, et Vodo-grai lapsed on valmis, et vääriliselt hinnata oma ajaloolise kodumaa pealinna kogu ilu. “Sageli tahavad Sillamäe koolilapsed sõita Tallinna ainult seepärast, et seal viiakse neid McDonaldsisse,” räägib Larissa Zhitnik, “kuid ma olen veendunud, et meie lastele kujuneb sõit Kiievisse millekski suuremaks, sest me oleme selleks valmistunud kuid.”

Just kolm aastat tagasi, oma sõidul Kiievisse, tunnetas Zhitnik, et ta suudab luua Sillamäel organisatsiooni, mis ühendaks linnas elavaid ukrainlasi. Aga enne seda hetke oli ta mitmete aastate vältel üritanud igaveseks Eestist lahkuda, Ukrainasse tagasi pöörduda.

Üritas kolmel korral lahkuda

Larissa Zhitniku lugu on Sillamäele iseloomulik, tüüpiline. Ta sündis Ukraina lõunapiiril Izmaili linnas, omandas tehnikumis metroloogi eriala ja sattus seoses suunamisega koos abikaasaga Sillamäele. “Me elasime tõeliselt suletud linnas, töötasime tehases, puhkuse ajal sõitsime kohe kodumaale,” meenutab Zhitnik. “Nagu paljud teisedki, käisin ma Tallinnas 15 aasta jooksul ainult kolm või neli korda.”

Noored spetsialistid, kes sattusid mitte just omal tahtel Eestisse, ei kavatsenud siin pidama jääda, kuid saatus otsustas teisiti. Algul segas abielupaari kodumaale tagasipöördumist kaugõpe Tallinna Polütehnilises Instituudis, pärast sündisid lapsed. Lahkumisplaanid purunesid erinevatel põhjustel ja üksteise järel. “Kui me niiöelda “lahkusime” kolmandat korda, sattus mu abikaasa avariisse, ja siis ma mõistsin, et minu saatus on siia jääda,” jutustab Larissa Zhitnik.

Veel mõni aasta pärast seda otsust, 1999. aasta mais, tekkis Sillamäe Vodograi. Vaatamata sellele, et alustada tuli nullist – polnud ruume, õpetajaid ega raamatuid –, avas juba sama aasta sügisel ukraina pühapäevakool uksed.

Esimesed raskused ületati tänu erinevate organisatsioonide toetusele ja Sillamäe ukrainlaste eneste pingutustele. “Mul on kogu elu vedanud, olen kohanud häid inimesi,” naeratab Zhitnik. Korteri, milles kaas-maa-laskond oma koosolekuid korraldab, kinkisid ja aitasid korda seada Sillamäe ukrainlastest ettevõtjad. Kõik ühingu liikmed aitasid, millega vaid suutsid.

Lapsed ei tea, kes nad on

Kuigi pühapäevakoolil pole senini ametlikku staatust, suudavad lapsed pärast kaheaastaseid õpinguid juba rääkida ja kirjutada ukraina keeles, mõned kirjutavad isegi luuletusi. Sügisel, koolivaheajal, tegeles nendega terve nädala ehtne õpetaja Ukrainast, Kiievi ülikooli aspirant.

“Teiste riikide ja linnade kogemust on Sillamäe tingimustes väga raske rakendada,” räägib Larissa Zhitnik. “Linn asub Eestis, aga keskkond on läbinisti venekeelne ja ukrainlastest vanemate lapsed ei suuda sageli mõista, kes nad siis ise tegelikult on.”

Et aidata Sillamäel elavatel ukraina lastel aru saada, kes nad on, saab pühapäevakoolis Vodograi lisaks ukraina keele õpingutele tutvuda ka ukraina rahvakommete, traditsioonide ja pühadega.

“Kui lapsed tunnevad ukrainlaste, eestlaste ja teiste rahvaste traditsioone, suudavad nad tulevikus teha õige valiku,” ütleb Larissa Zhitnik. Endale valis ta Ukraina kodakondsuse. “Olen veendunud, et ühiskonnale ja riigile, kus sa elad, võid tuua kasu sõltumata oma rahvusest ja kodakondsusest,” räägib Zhitnik.

Larissa Zhitnik loodab, et lapsed, kes käivad Vodograis, ja mõnikord jäävad sinna ka pärast õppetööd, suudavad tulevikus teda kaasmaalaskonna juhatuse esinaise kohal asendada.

“Mul on suur probleem – ma ei valda piisavalt eesti keelt,” tunnistab Zhitnik, “kuid selle õppimine võtaks kogu mu vaba aja. Ma toon enda arvates ühiskonnale rohkem kasu, kui teen seda, mida praegugi.

Noortel sellist probleemi enam ei teki, nad suudavad hankida informatsiooni ja täita dokumente nõutaval tasemel. Ja siis ma võin tulla kaasmaalas-konda, et istuda, kududa ja lasta hingel puhata,” unistab Larissa Zhitnik.


Olesja Grinko
Tagasi üles

Rahvuskultuuriseltside teatmik

Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile” on välja andnud teatmiku “Rahvusvähemuste kultuuriseltsid Eestis”. Teatmikku on koondatud üle saja rahvuskultuuriseltsi ja rahvuskultuuriseltside ühenduse kontaktandmed ning tegevuse tutvustus. Nimetatud teatmik on esimene väljaanne Eestis, kust saab informatsiooni Eesti Vabariigis tegutsevate rahvusvähemuste kultuuriseltside ja ühenduste kohta. Teatmik on välja antud kolmes keeles: eesti, vene ja inglise keeles.

Eestikeelse teatmikuga on võimalik tutvuda elektroonilisel kujul Integratsiooni Sihtasutuse koduleheküljel: www.meis.ee

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

Seminar koolitajatele

Projekt korraldas 12. septembril seminari täiendkoolituste pakkujatele, kes koolitavad vene õppekeelega pedagooge eesti keele ja ühiskonna alal. Seminaril anti ülevaade venekeelsete koolide pedagoogide eesti keele ja ühiskonna alaste täiendkoolituste hinnangust ja selle tulemustest; arutleti õpetaja koolituse raamnõuete ja hüpoteetilise koolitusmudeli teemadel.

Koolituse tulemusena vormistati koolituste sihipärastamise ettepanekud koolitajatele. Analoogne seminar viidi läbi ka vene õppekeelega koolide õppealajuhatajatele.

Seminaridel osalejad tõdesid, et kõige valusamateks probleemideks täiendkoolitustele jõudmisel on oodatava tulemuse formuleerimine ja koolitusel “tarbijaliku” käitumise vältimine.

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

Ajaloo ilu, Kirju-Mirju ja teised

Sellised vahvad nimetused on muuseumipedagoogilistel õppeprogrammidel, mis on mõeldud vene koolide õpilastele. EL PHARE eesti keele õppe programmi konkursil otsustati finantseerida projekte, mille esitajateks on järgmised Eesti muuseumid: Põlva Talurahvamuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli Kunstimuuseum, Tallinna Nukumuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum.

Aastaks 2003 valmib kokku 14 erinevat õppematerjali, mille abil aineõpetust saab mitmekesisemaks muuta: lauamängud, slaidiprogrammid, elektroonilised interaktiivsed töölehed, laulik CD-l, õppefilm jne.

Tagasi üles

Kodanikuõpetuse õpetajatele on ilmunud 2 uut õppematerjali

Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile” koostöös Haridusministeeriumi üleriigilise kodaniku-, ühiskonna- ja majandusõpetuse ainenõukoguga andis välja ülesannetekogu “Kodanikuõpetuse praktikum 9. klassile”. Kogu on vene keeles ning on mõeldud A. Tootsi, L. Möldre ja V. ˇiburtovitšovi õpiku “Kodanikuõpetus 9. klassile” lisamaterjalina.

Projekti toetusel ilmus “Sotsiaalainete annotatsioonikogumik”, mis aitab sotsiaalainete õpetajal leida iga teema kohta sobivat lisamaterjali tunni ettevalmistamiseks ning õpilastele soovitamiseks. Kogumiku saavad kõik üldhariduskoolid tasuta.

Mõlema materjali tutvustamiseks õpetajatele korraldati Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis infopäevad. Samas anti suvel läbi viidud küsitluse tulemusena ülevaade õpetajate eelistustest erinevate materjalide kasutamise osas.

Kevad-suvel läbiviidud küsitluses osales 474 koolist 2197 inimese- ja kodanikuõpetuse õpetajat. Küsitluse tulemustega on võimalik tutvuda alates jaanuarist 2002 Integratsiooni Sihtasutuse koduleheküljel: www.meis.ee

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

Projekt lõpetab edukalt, tulemas on uus toetusprojekt

7. novembril toimus Tallinnas Vene Kultuurikeskuses projekti “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile” lõpetamine. Eelnevalt viidi septembris ja oktoobris läbi projekti hindamine ja auditeerimine.

Hinnangu koostanud meeskond (Gregory Feldman, Maarja Kuldjärv ja Oleg Vares) jõudis järeldusele, et Põhjamaade/Suurbritannia/ÜRO Arenguprogrammi projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile” täitis edukalt oma eesmärgid ning projekt kasutas ressursse otstarbekalt.
Hindajad nentisid, et projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile“ on andnud märkimisväärse panuse Eesti ühiskonna stabiilsuse ja riikliku programmi arengusse. Hinnangut vaata: www.meis.ee
Integratsiooni Sihtasutus ja Rahvastikuministri büroo on koostöös erinevate välisriikidega ette valmistanud järgmist, Eesti ühiskonna integratsiooni ja mitmekultuurilisust toetavat projekti. Projekt algab 2002. aastal ja kestab kaks aastat.

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

Mudelid uues kuues

Augusti- ja septembrikuu jooksul täiendati ja parandati mudeleid “Eesti-sisene tööjõulähetus keelepraktika eesmärgil” ja “Muukeelsete kutseõppeasutuste õpilaste vahetusprogramm”. Mõlemad mudelid on tõlgitud vene keelde. Mudelitega on võimalik tutvuda Integratsiooni Sihtasutuse koduleheküljel.

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

“Naeratused” albumis

Oktoobris ilmunud fotoalbumisse on koondatud konkursi “Naeratused” paremad tööd. 2001. aasta suvel korraldatud fotokonkurss, milles professionaalsete fotograafide kõrval osales ka harrastuspiltnikke.

Fotod loovad huvitava mosaiigi Eesti mitmekultuurilisest argipäevast. Nimetatud konkurss oli üks osa ulatuslikust integratsioonitemaatilisest kommunikatsiooniprogrammist ühisnimetusega “Integreeruv Eesti”.

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus
Tagasi üles

Ühine eesmärk ja koostöö aitavad leida ühist keelt

Suurem osa Eestis ilmuvatest ajalehtedest on eesti keeles, mõned eesti ja vene keeles. Tallinna noorteühendus Omos andis välja kaks numbrit eesti, vene ja inglise keelset ajalehte Sa Tõ You. Organisatsiooni liikmed, kelleks on eesti ja vene noorukid, valmistasid ette ka temaatilisi lehekulgi ajalehele Molodjozh Estonii ja lisaks sellele kolmes keeles materjale infoportaalile morning.ee. Sellest, kuidas töö käigus õnnestub noortel leida ühist keelt, räägib Omose juhatuse liige Valerija Jakobson.

Sõna “omos” võib kreeka keelest tõlkida kui “õlg, tugi, telg, lühim tee”. Meie juures käivad väga erinevad noored, nii venelased kui ka eestlased. Ei tea, kas neid võibki nimetada rasketeks või probleemseteks noorukiteks, sest – kellel teismelistest poleks probleeme? Meil on küllalt palju noori toimetulekuraskustega peredest, kuid ma ei ütleks, et materiaalselt kindlustatud perede noortel oleks vähem probleeme – nad lihtsalt ei torka sama palju silma. Lastega tegelevad täiskasvanud: teadustöötajad, meditsiinitöötajad, üliõpilased, koduperenaised, töölised – seega väga erinevad inimesed, kes tahavad neid noori aidata.

Kuna ajaleht on mitmekeelne, käib ka tööprotsess erinevates keeltes. Näiteks kirjutatakse intervjuu kassetilt maha selles keeles, milles ta toimus ja siis tõlgitakse. Kui töögruppi kuuluvad eri keeli valdavad inimesed, toimub arutamine kahes keeles, täpsustusi ja ettepanekuid tehakse mõlemasse teksti. Tekste tõlgitakse nii vene keelest eesti keelde kui ka vastupidi, seepärast peab toimetuses kindlasti olema nii ühe kui ka teise keele oskajaid.

Ühise keele leiavad noored erinevalt. Alguses, kui kohale tullakse, kannavad paljud endas teise rahvuse esindajate kohta täielikku negatiivsete stereotüüpide spektrit. Juba esimestel päevadel, kui noored hakkavad omavahel suhtlema, märgatakse, et midagi sellist pole üldse olemas. Valmisolek, et nendesse negatiivselt suhtutakse, unustatakse. Pärast märgatakse, et kõigil on midagi ühist ja leitakse ühishuvid.

Mõned piirduvad suhtlemisega oma rahvuse esindajatega või kakskeelsete noortega, mõned hakkavad aktiivselt teist keelt õppima. Peaaegu iga päev toimuvad õppetunnid, mille kestel mingid mõisted, sõnad, tegevused mõnel teemal nii vene kui ka eesti keeles läbi arutatakse (“esemed, mis meid ümbritsevad”, “kauplus”, “kuidas minna...”, “sünnipäev” jne). See on eriti tähtis osa õpingutest, sest osa uustulnukaist ei oska näiteks eesti keelt ja täisväärtuslik eestlastega suhtlemine on nende jaoks alguses võimatu. Aga selliste õppetundide kaudu tekib nii ühtedel kui ka teistel ühine keeleruum.

Ühine kultuur on neil siiski olemas – see on noorte, teismeliste subkultuur, kus keeleoskus on teisejärguline. Diskoteekides ja arvutimänge mängides sõnu pole vaja, suheldakse hüüdsõnade ja zhestide tasandil. Sellisel tasemel suhtlemise juures pole neil isegi emakeelt vaja. Vene ja eesti noorukitele on selles mõttes ühiseks kultuuri – ajaloo, kunsti, kirjanduse, ühe või teise keele kirjaoskuse – tähenduse eitamine. “Ühise kultuuri” nõidumise käigus on kümne aastaga edukalt tekkinud ühine “antikultuur”.

Tuua eri rahvusest noorukid tegeliku kultuuri juurde – algul oma rahvuskultuuri juurde, aga hiljem selle baasil neid näoga teise rahvuse kultuuri poole pöörata – see on ülesanne, millega minu arvates koolid pole seni toime tulnud.


Valerija Jakobson

Tagasi üles

Jätkub õppekava arendustöö

Oktoobris ilmus õppekava metoodilise sarja “Kutse dialoogile” viimane kaheksas osa “Eesti uuenevas haridusruumis: innovatsiooni aspekt”. Trükise väljaandja on projekt “Avatud õppekava”. Metoodilised materjalid on jagatud kõikidele üldhariduskoolidele.

Ilmunud on kolmas eesti keele kui teise keele metoodika artiklite kogumik, mis on ühtlasi ka aruandekogumik. Kogumiku väljaandjaks on projekt “Eesti keele kui teise keele õpetajate piirkondliku täiendkoolituse võrgustik”.

(Projekt “Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”)


Toimetus

Tagasi üles

Sõlmi keelepaelad lahti

Reklaamikampaania “Razvjazhi!”, mis kutsus üles suud lahti tegema ja projekti Interest raames eesti keelt õppima tekitas laiaulatuslikku diskussiooni meediaväljaannetes ja kogu ühiskonnas. Selleks, et reaktsiooni objektiivselt hinnata, tellis PHARE programm tänavaküsitluse, mis viidi läbi 300 inimese hulgas Rakveres, Narvas ja Tallinnas.

Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada suhtumist keeleõppe toetusprogrammi Interest reklaamikampaaniasse. Kokkuvõte on järgmine:

  • reklaami märgatavus sihtgrupis (mitte-eestlased) on 94%;
  • keeleõppe projektist Interest on teadlikud rohkem kui pooled (58%) sihtgrupist;
  • reklaami hinnati 50% ulatuses meeldivaks ja 50% ulatuses mittemeeldivaks, kuid hinnang ei sõltu rahvusest vaid pigem soost ja vanusest. Reklaam meeldis rohkem meestele ning rohkem nooremale sihtgrupile.


Toimetus

Tagasi üles

600 Ida-Virumaa töötule eesti keele õpe tasuta

Kuni 22. novembrini kestvale EL PHARE eesti keele õppe programmi konkursile on oodatud keelefirmade pakkumised töötutele ja tööotsijatele suunatud eesti keele kursuste korraldamiseks Ida-Virumaal. Kursused algavad 2002. a. jaanuaris neljas piirkonnas: Narva ja Narva-Jõesuu; Kohtla-Järve ja Jõhvi; Kiviõli ja Aseri ning Sillamäe. Algtaseme kursuse õppemaht on 120 tundi. Konkursi raames toetatakse töötute keeleõpet kahe miljoni krooni ulatuses.


Toimetus

Tagasi üles

Rein Marani loodusfilm nüüd vene keeles

Rein Maranil on tänavu 70. juubel. Integratsiooni Sihtasutuse toel ilmus loodusfilmi videokassett koos Esfir Sokoli raamatuga. Materjal antakse üle venekeelsetele koolidele aineõppe toetuseks.


Toimetus

Tagasi üles

Integratsiooni Sihtasutus määras toetusi

Septembris toimunud nõukogu koosolekul määrati toetused ja stipendiumid kolme projektide toetuskonkursi raames laekunud töödele. Kokku esitati 49 projekti, mis vaadati läbi ekspertkomisjonide poolt ja esitati nõukogule. Taotluste hulgast valiti välja 24, mille vahel jaotati sõltuvalt projekti suurusest ja suunitlusest 795 904 krooni. Nende hulgas olid rahvusvähemuste pühapäevakoolide toetusprojektid, toetused rahvuskultuuriseltside tegevusele ning paljud muud.

Järgmine rahvuskultuuriseltside projektide konkurss toimub märtsis-aprillis 2002. a. Pidevalt võetakse vastu taotlusi projektitoetusteks avatud konkursi raames. Laekunud projekte vaadatakse läbi kaks korda aastas: märtsis ja septembris (vastavalt enne 20. augustit ja 20. veebruari laekunud projektid).


Toimetus

Tagasi üles

Projektijuht annab nõu: Projektide hindamine II

Avatud konkursside puhul on konkursse korraldaval asutusel tihti alaline, sama koosseisuga nõukogu, kes projekte läbi vaatab ja toetusi määrab. Nõukogu koormuse vähendamiseks ja objektiivsuse suurendamiseks võetakse projektidele eksperthinnanguid, mille andjad ei osale aga hindamiskoosolekul ega otsuse tegemisel.

Sihtotstarbeliste konkursside puhul osalevad hindamisel tavaliselt:


  • konkurssi korraldava ja/või rahastava asutuse esindaja(d),
  • vastava valdkonda valitsusasutuse (ministeeriumi/ameti) või kohaliku omavalitsuse esindaja(d) ja
  • valdkonna eksperdid. Tihti kaasatakse hindamisse nii asjatundja-teoreetik kui ka asjatundja-praktik, et arvestada erinevate huvide esindatust.

Hindajad ei tohi olla seotud asutustega, kes on esitatavate projektide taga. Teatud juhtudel (näiteks Euroopa Liidu programmides) kirjutavad nad alla objektiivsuse ja vaikimise lubaduse, mille kohaselt nad tõotavad hinnata erapooletult ja mitte välja anda neile hindajarolli tõttu teada olevat infot projektide kohta.

Hindamiskomisjoni töö on tavaliselt konfidentsiaalne, st alates projektide laekumistähtajast kuni hindamise lõppemise ja protokolli vormistamiseni on nn “vaikiv aeg”. See vaikimine ei ole millegi varjamiseks, vaid komisjoni otsuste objektiivsuse tagamiseks. Samal eesmärgil ei avalikustata tihti ka hindamiskomisjoni liikmete või ekspertide nimesid. Väga normeeritud konkursireeglite korral võib hindajatega kontakti loomine ja hindamist mõjutada püüdmine viia projekti kõrvaldamiseni hindamiselt. Samuti ei ole hindamisprotokoll avalik dokument. Küll aga võib küsida väljavõtte hindamisprotokolli resümeest ehk otsusest.

Mis saab pärast hindamist?

Projekti esitajaga võetakse kontakti, enamasti saadetakse standardne kiri, milles teda teavitatakse projekti edukusest/edutusest. Edututele projektidele antakse täpsustav selgitus, mis faasis nad välja langesid või millistes hindamiskriteeriumides nad teistest projektidest nõrgemad olid. Detailne seletus, mis projektis valesti oli või mida tuleks järgmine kord paremini teha, ei ole enamjaolt võimalik, sest komisjon koondab oma hinnangud ja kommentaarid arvudesse. Selle eesmärgiga korraldatakse konkursside eel koolitusi ja infopäevi, et anda nõu projektikirjutajatele või üldistada varasemate konkursside edutute projektide nõrkusi.

Kokkuvõtteks

Erinevate konkursside puhul võivad hindamistingimused vähem või rohkem varieeruda. Kindlasti tuleb konkursijuhendist leida info hindamise kohta ja kui see on ebapiisav, uurida, kas infopäeval, elektronposti teel või muul viisil on võimalik täiendavat infot küsida.

Vigadest projekti esitamisel saab hoiduda

  • Kodutöö tuleb ära teha! Kiirustades koostatud ja vormilisi nõudeid eirav projekt ei jõuagi sisulisele arutelule.
  • Liigselt oma ideele pühendumine või konkursi eesmärgi liiga vaba tõlgendamine oma idee kasuks. Küsimusele: Mis mul on, mis konkursile sobiks? asemel võiks küsida: Mis vajadusi see konkurss püüab rahuldada ja mida saan mina selleks pakkuda?
  • Ebareaalne eelarve. Lootuses, et kui küsida rohkem ja antakse vähem, saab ehk projektile vajaliku summa ikkagi kätte. Ülepingutatud eelarve võib projektile saatuslikuks saada.
  • Mitmest erinevast allikast raha taotlev nn “universaalprojekt”, milles on kahe silma vahele jäetud konkreetse konkursi nõudmised (näiteks puuduvad nõutud lisad, seletused jm).

Kasuks tuleb, kui anda projekt lugeda kellelegi, kes värske pilguga vaataks üle projektis plaanitava tegevuse loogika ja vastavuse seatud eesmärkidele. On juhuseid, kus hindajad küsivad teineteiselt: kas sina said aru, mis siin projektis tehakse?

Enamus projekte, mida olen lugenud, on koostatud asjatundlikult. Head nõu ei pea tingimata küsima neilt, kellele projekt esitatakse. Seda võib saada ka neilt, kes häid projekte kirjutavad.

Jõudu ja indu visadele projektikirjutajatele!


Autor on EL PHARE eesti keele õppe programmi koordinaator


Ave Härsing

Tagasi üles

 

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed

Liimi 1, Tallinn 10621
Telefon: 6 599 021
Faks: 6 599 022
E-post: info@meis.ee

AVALEHT  KONTAKT  kutsekeel.ee  efant.ee   Liitu Infolistiga   
KEELEÕPPE KULUDE HÜVITAMINE

EST   RUS   ENG