Rahvuskultuuriseltside pühapäevakoolid – emakeele ja kultuuriõppe toetajad

Rahvusliku taasärkamise algul küpsenud idee Eestimaal elavatele vähemusrahvustele kultuuriliste õiguste tagamisest oli peamiselt poliitilise tagapõhjaga: sooviti teadvustada, et Eesti elanikkond ei koosne üksnes põlisasukatest ja vene keelt kõnelevatest muulastest, kes pürgisid kogu muulaskonna esindajaks, kuigi igal mitte-eestlasel on konkreetselt määratletav rahvuslik kuuluvus. Sellega seoses kerkis päevakorda vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse taasloomine, milleni jõuti 1993. aastal. Sarnaselt 1925. aasta seadusega oli 1993.a vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse peaeesmärgiks seaduse tingimustele vastavate vähemusrahvuste kultuuriseltsidele luua kohaliku omavalitsuse ja riigi tasemel partner emakeele õpetamiseks ja rahvuskultuuri edendamiseks, moodustades selleks muuhulgas fonde, stipendiume ja preemiaid.

Kultuurautonoomia seaduses ettenähtud tingimustel ja korras moodustatud vähemusrahvuste kultuuromavalitsused on neile kuuluda võivate lasteaedade, koolide, rahvuskultuuriasutuste, ettevõtete, kirjastuste ja hoolekandeasutuste tegevuse juhtimisel sõltumatud valitsusasutustest. Kultuur-omavalitusasutused on mittetulundusühingutena iseseisvad juriidilised isikud. Valitsusasutustel on õigus sekkuda kultuuromavalitsuse tegevusse ainult nende tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks.

Paraku ei ole seadus mitmel põhjusel rakendunud. Riik on oma kindlat tahet väljendanud tagasihoidlikult ning kultuurautonoomia taassünd on küsitav. Samuti tuleb täiendavalt rõhutada, et tänapäeva Eesti mõistes on meil kaks vähemusrahvust (ja omaaegsete vähemusrahvuste allesjäänud järglaskond) ning rohkem kui poolemiljoniline välispäritolu rahvastik, keda iseloomustab rahvus-, keele- ja usukuuluvuse suur eripalgelisus. Ka Eestis elavate rahvusgruppide endi poolt tulev algatus on olnud tagasihoidlik ja dialoog rahvuskultuuriseltside liidritega keeruline. Nii on puudujääke olemasoleva seaduse ellukutsumisel mõlemalt poolt nii riigi kui kodaniku tasandil. Kultuurautonoomiani on jõudnud ingerisoomlased. Kultuurautonoomia seaduses kultuurautonoomia saavutamise tingimuste läbivaatamine võimaldaks väiksematel rahvusgruppidel tunda end Eestis turvalisemalt ning looks kindlustunde nii oma rahvusliku identiteedi kui ka Eesti keelelise ja kultuurilise rikkuse säilimiseks ning kaitseks ka tulevikus. Samas puudub selleks otseselt vajadus, kuivõrd ka väikese liikmeskonnaga rahvuskultuuriseltsid saavad kultuurautonoomiat taotlemata korraldada oma keele ja kultuuri õpet pühapäevakoolides või taotleda keele ja kultuuri õppe korraldamist valikainena üldhariduskoolis.

Rahvuskultuuriseltside tegevusel Eestis on olnud kaks olulist eesmärki: hoida rahvuskaaslaste vahel sidet ja tutvustada oma keelt ja kultuuri Eestimaa elanikkonnale tervikuna. Mõlema eesmärgi täitumine on oluline arenenud kodanikuühiskonda iseloomustava sotsiaalse võrgustiku tekkimiseks.

Praegu on Eestis võimalik omandada üldharidust eesti ja vene keeles. Tallinnas Juudi Koolis õpetatakse emakeeles heebrea keelt ja muusikaõpetust.

Mahuka, mitte ainult põhikooliealistele õpilastele mõeldud õppe korraldamisel on rahvuskultuuriseltsil õigus asutada pühapäevakool erakooliseaduse alusel. Samuti sobib pühapäevakool tegevusvormina juhul, kui potentsiaalsed õpilased õpivad erinevates kohalikes omavalitsustes või kui eeldatavate õppijate arv ei vasta allpool kirjeldatud määruse tingimustele.

Rahvusrühmade lastele emakeele õppe võimaldamisel on oluline esile tuua vabariigi valitsuse määrust nr 154 „Põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole kooli õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks võimaluste loomise tingimused ja kord“. Määrus laieneb õpilastele, kes kodus lapsevanemaga räägivad keelt, mis on vähemalt ühe lapsevanemaga emakeel. Koolil on kohustus võimaldada põhiharidust omandavatele õpilastele vähemaltvähemalt kahe õppetunni ulatuses nädalas valikainena keele- ja kultuuriõpet juhul, kui selleks on kooli direktorile esitanud vähemalt kümme sama emakeelega õpilase lapsevanemat vastava taotluse.

Praeguseks ei ole määrus nr 154 üldhariduskoolides vastukaja leidnud. Põhjuseid on mitmeid: vähemusrahvuste esindajad elavad hajutatult, kultuuriseltside liikmete lapsed ei õpi ühes koolis ja valikaine õppimisvõimaluste loomiseks vajalikku õpilaste arvu on keeruline ühes konkreetses piirkonnas kokku saada, kahjuks napib ka kvalifikatsiooninõuetele vastavaid rahvuskultuuri õpetajaid.

Olulise erinevusena 1930ndate aastatega võrreldes tuleb tõsta esile muutust Eestis elavate teistest rahvustest elanikkonna suhtluskeeles – täna kasutavad paljud Eestis elavad vähemusrahvused esimese suhtluskeelena vene keelt ning olemasolev haridusvõrk rahuldab nende vajadusi. Hetkel korraldab ainsana keele- ja kultuuriõpet Sillamäe linn ukrainlastele Sillamäe Kannuka Koolis. Tänaseks on emakeele ja kultuuri õppimist 2 koolitunni ulatuses valikainena taotlemas ka Tartus elavad leedulased. Eestisse saabunud nn uusimmigrantidest soovivad emakeelt õppida Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi itaallastest õpilased.

Siiski on olnud Eestis elavate erinevate rahvusrühmade emakeelne õpe senini valdavalt rahvuskultuuriseltside juures olevate pühapäevakoolide kanda. Seda põhjusel, et rahvusrühmad, kes on Eestiga seotud ja siin elanud 2-3 põlvkonda ning ise kannatanud venestamispoliitika all, väärtustavad ja teadvustavad selgelt oma soovi, et lastele ja lastelastele jagada keele- ja kultuuriteadmist.

Pühapäevakooli mõistet Eesti seadusandluses eraldi ei defineerita, seda mainitakse haridusseaduses ühe täiendusharidust pakkuva asutusena. Vastuolusid ja eritõlgendusi on tekitanud pühapäevakooli mõiste kasutamine, kuna see annab tõlgendamise võimaluse, et kool tegutseb kiriku juures. Eestis tegutsevatest rahvuskultuuriseltsi pühapäevakoolidest saame kirikuga seotusest rääkida vaid Ukraina Kultuurikeskuse pühapäevakooli „Ora“ puhul, kuid nii eelmainitud pühapäevakooli kui ka teistel juhtudel on koolipidaja rahvuskultuuriselts ning kooli põhikirjalised eesmärgid seotud ennekõike emakeele ja kultuuri õpetamisega. 2006. aasta lõpus Riigikogu poolt vastu võetud uues huvikooliseaduses on sisse toodud rahvuskooli mõiste, mida aga rahvuskooli all mõeldakse, seadusest välja ei tule.
Eraldi teema on olnud rahvuskultuuriseltside juures olevate pühapäevakoolide rahastamine, mis pideva risttule all alates 2002.aastast.

On arutatud võimalikku baasfinantseerimissüsteemi loomist rahvuskultuuriseltside pühapäevakoolidele ning 2003. aastal töötati Haridus- ja Teadusministeeriumi välja koguni rahvuskultuuriseltsi pühapäevakooli näidispõhimääruse projekt. Eelmainitud põhimääruse projekt nägi ette, et riiklikku toetust on õigustatud saama nende kultuuriseltside pühapäevakoolid, kes on saanud koolitusloa emakeele- ja kultuuriõppe korraldamiseks. Luba tõendaks, et koolituseks on olemas vajalikele tingimustele vastavad ruumid ja pedagoogid.

Rahvastikuministri büroo poolt 2003. aastal tellitud projekti „Eesti rahvusvähemuste pühapäevakoolide ja kultuuriseltside peamiste arengusuundade ja ressursside kasutamiskriteeriumide väljatöötamine“ tõdeti, et kehtiv huvialakooliseadus ei käsitle piisavalt pühapäevakoolide omapära. Seadus reguleerib munitsipaalhuvialakoolide asutamist ja tegutsemist ning tegevuse lõpetamist. Rahvusvähemuste ümarlaua ja rahvuskultuuriseltside liikmed on vähem või rohkem formaalsed eraõiguslikud ühendused olles kas MTÜ-d või seltsingud. Seega ei saa huvialakooliseadus rahuldada rahvuskultuuriseltsi vajadusi enne, kui rahvuskultuuriselts täidab kolmanda sektori olulisimat rolli - koondada kodanikualgatus survegrupiks, mis mõjutaks kohalikku omavalitsust asutama pühapäevakooli kohaliku omavalitsuse huvialakooli sees või iseseisvalt. Samal ajal jättis projekti kokkuvõte tähelepanuta huvialakooliseaduses sisalduvad olulised punktid:

1. huvialakooli seadus reguleerib erahuvialakoolide asutamist sedavõrd, kuivõrd erakooliseadus ei sätesta teisiti;
2. õpe huvialakoolis toimub tasemeõppest vabal ajal, täiskasvanutele tööst vabal ajal.

Seega ei ole rahvuskultuuriseltsil tarvidust oma huvide kaitsmiseks survestada kohalikku omavalitsust, vaid asutada oma eesmärkide saavutamiseks erahuvialakool, et õpetada omakultuuri noortele ja täiskasvanuile. Samuti ei saa lugeda ahistavaks vajadust taotleda koolitusluba, kui õppekava maht selleni küünib, kuna koolitusloa võib taotleda eraõiguslik juriidiline isik "kelle poolt korraldatava õppe maht ületab 120 tundi või enam kui kuus kuud“.

Kui on soov korraldada kursusi ning rahvusvähemuste kultuuriseltsi põhikirjas on olemas viide koolitusele, võib korraldada kursusi täiskasvanutele (TäKS) või avada ringe lastele. Viimast võib seda teha eeldusel, et õppetegevus ei kesta üle kuue kuu või 120 tunni. Sellise õppetegevuse suurimaks probleemiks on asjaolu, et õppetegevuse korraldamiseks on raske leida riigi või kohaliku omavalitsuse poolset toetust – riik ja omavalitsus ei tea tegevuse kestust, eesmärke ja sihtgruppi. Põhjus, miks rahvuskultuuriseltside pühapäevakoolidelt eeldati registreerimisnõuet ja koolitusloa olemasolu on andnud pühapäevakoolile võimaluse olla osa haridussüsteemist ning teisalt toetanud võrduse printsiipi: kui soovitakse osaleda projektikonkurssidel, taotledes hüvesid samadel alustel koolitusluba omavate koolidega, siis tuleb see ka samadel alustel taotleda.

See on ka üks põhjusi, miks 2005. aastal ja hetkel toimival projektipõhisel pühapäevakoolide rahastamisel nõutakse koolitusloa olemasolu.

Samas laiendab koolitusloa olemasolu pühapäevakooli võimalusi, sest registreeritud pühapäevakoolil on võimalik taotleda tegevuse arendamiseks lisaraha kohalikult omavalitsuselt, Integratsiooni Sihtasutuse haridusprogrammide keskuselt ja rahvastikuministri büroolt. Teisiti öeldes - rahvuskultuuriselts, kes on asutanud pühapäevakooli ja taotlenud koolitusloa muutub riigi võrdseks partneriks.

Pühapäevakoolide baasfinantseerimisskeemi loomine tõusetus taas päevakorda 2006. aasta sügisel, kui alustati uusi jõupingutusi ühtse rahvuskultuuriseltside pühapäevakoolide finantseerimisskeemi väljatöötamiseks. Tõenäoliselt tagaks pühapäevakooli pidajale baasfinantseerimine suurema kindlustunde järjepidevaks õppetööks, kuid seni kui Eestis on vaid 14 rahvuskultuuriseltsi pühapäevakooli on tänane projektipõhine rahastamine igati põhjendatud, sest hetkel toimub toetuse taotlemine võrdsetel alustel kõigile rahvusgruppidele ning ei ole seotud Eestis elavate rahvusgruppide esindajate arvuga.

Kuna pühapäevakooli mõistet Eesti seadusandluses eraldi ei defineerita, vaid mainitakse Haridusseaduses ühe täiendusharidust pakkuva asutusena, ei saa pühapäevakool olla üldhariduskool või täita üldhariduskooli eesmärke.

Pühapäevakoolide tekkimine Eestis on seotud rahvuskultuuriseltside arenguga, enamjaolt on see toimunud kultuuriseltsi teisel-kolmandal tegevusaastal. Peaaegu kõik Eesti pühapäevakoolid on läbi elanud kriise ja mõne tegevus on isegi aastaks- paariks katkenud. Põhjused ei ole alati ressurssides. Probleemina on Eestimaa Rahvuste Ühenduse president Jaak Prozes toonud välja põlvkondade ja/või rahvuskultuuriseltsi juhtkonna vahetuse.
Viidates huvialahariduse mõistele, saame kinnitust, et huviharidus loob täiendavaid eeldusi isiksuse arenguks, aitab inimesel elu ja tööga toime tulla ning arendab ja kujundab isiksuse teadmisi, oskusi, vilumusi, väärtusi ja käitumisnorme. Pühapäevakoolid ei ole tekkinud õpilaste või lastevanemate survel, neid saab vaadelda kui koole, mis pakuvad huviharidust.

Kui analüüsida rahvuskultuuriseltside pühapäevakoolide õppeplaane, siis näeme et isiksuse teadmiste, oskuste arendamisega kogu õppeaasta vältel otseselt tegeldaksegi, olgu siis tegemist ingerisoomlaste pühapäevakooli õppeplaanis kirjeldatud „pikkujoulu“ ja „ kalevala päeva“ tähistamisega, juudi pühapäevakooli õppeplaanis vabaduspeo, täiskasvanuks saamise rituaalide Bar Mitsva ja Bat Mitsva, hanuka või ukrainlaste põssanka tähistamisega.
Esimesena jõudis rahvuskultuuriseltsidest pühapäevakooli registreerimiseni 2004. aasta veebruaris Ukraina kaasmaalaskonna Sillamäe „Vodograi“ ukraina pühapäevakool. Tänaseks teeb Vodograi koostööd Sillamäe Linnavalitsusega ukraina keele ja kultuuri õppe läbiviimiseks Sillamäe Kannuka Koolis.

2007. aastal on registreeritud Haridus- ja Teadusministeeriumis 14 eri rahvuse rahvuskultuuriseltside pühapäevakooli.

Emakeele ja kultuuri õpet pühapäevakooli vormis pakuvad Narva ja Tallinna usbekid; Viljandi vene keelt emakeelena kõnelevatele lastele Mulgimaa pealinnas tegutsev Eesti-Vene Kultuuriseltsi pühapäevakool; Ida-Virumaa ingerisoomlaste pühapäevakool „Lemminkäinen", Ida-Virumaa juudi pühapäevakool. Samuti on registreeritud dagestani, aseri, vene tšuvaši pühapäevakoolid.

On selge, et Eesti riik ei suuda tagada kõigile rahvusvähemustele nende keele õpetajaid. Juhul kui rahvusvähemuse õpetajakandidaat on keele kandja, kuid tal puudub pedagoogiline ettevalmistus, siis on võimaldatud talle riikliku integratsiooniprogrammi raames pedagoogikaalast täienduskoolitust Tartu Ülikoolis ning osalemist praktilistel õppeseminaridel, mis käsitelevad õpetamist, psühholoogiat jne. Kõikidel rahvuskultuuriseltsi pühapäevakoolidel, kel on koolitusluba on olnud võimalus taotleda projektikonkursi raames toetust pühapäevakooli õpetajate täienduskoolituseks etnilisel kodumaal. Samas jääb alati rahvusvähemustel endil võimalus lahendada õpetajate keelealast ettevalmistamist läbi kokkulepetega emamaaga. Näiteks saab tuua Leedu riigi toetust oma pühapäevakooliõpetajale, kes õpetab Eestis leedu keelt ja kultuuri. Ukraina kaasmaalaskonna Sillamäe „Vodograi“ pühapäevakoolis korraldatakse õpetajate vahetusprogramme, mille raames on praktiseerima ning kogemusi hankima tulnud ka tudengid Kiievi Dragomanovi-nimelisest Pedagoogilisest Instituudist.

Riikliku integratsiooniprogrammi raames on lisaks eeltoodule projektipõhiselt toetatud alates 2004.a pühapäevakooliõpetajate töötasusid ning emakeelse õppekirjanduse ostmist.

Aastatel 2004-2006 on integratsiooniprogrammi raames toetatud rahvuskultuuriseltside pühapäevakoole 1 951 775 krooniga.

Peamise erinevusena rahvusvähemuste kultuuritegevuse - ja emakeelse hariduse kõrvutamisel tänase ning enne II Maailmasõda perioodi on see, et vähemusrahvuste haridus- ja kultuurielu reguleeris ennesõja aegsel perioodil kultuuriautonoomia seadus. See võimaldas kultuuromavalitsuste kaudu oma kultuuri arendada, luues ja edendades muu hulgas oma vähemusrahvuste koolisüsteemi.

Praegu pole suuremad rahvusrühmad endale kultuuriautonoomiat taotlenud ega ole sellest ka huvitatud. Põhjused on erinevad. Venelastele on tagatud riiklik venekeelne haridus, kogukond on suur ja piirkonniti kompaktne, mistõttu enamik liikmeid on peamise suhtluskeelena säilitanud oma emakeele. Muude rahvusrühmade liikmed, vastupidi, on tihti minetanud igapäevasuhtluses rahvuskeele, sellega on nõrgenenud nende rahvuslik ja kultuuriline identiteet. Tihti on väiksemad rahvusrühmad ka territoriaalselt hajutatud ja neil puudub reaalne jõud ja soov luua oma kultuuriautonoomia. Oma väikse kultuuriruumi säilitamiseks ja teadvustamiseks järeltulijatele on ainuvõimalik alustada altpoolt, s.o järeletulevast põlvkonnast ning jagada teadmist enda olemisest pühapäevakoolide kaudu. Pühapäevakoolid võimaldavad seega täita kahte olulist põhifunktsiooni: tutvustada ja teha omaseks rahvuskultuuri järeletulevale põlvkonnale ning teiseks leevendada kindla keelelise ja kultuurilise identiteedita inimeste arvu. Eestis olevate etniliste vähemusgruppide väljakujunemisel ei ole identiteet olnud loomulik protsess.

Sisserändaja on olukorras, kus ta on automaatselt uue kultuuri õppija; ta võib sellesse õppimisse suhtuda erinevalt. Kui sisserändaja suhtub möönvalt nii vana säilimisse ning on kontaktne uue kultuuriga, siis on ta integratsioonifaasis.
Integratsiooni positsioon loob üksikisikule eeldused mõlematesse kultuuridesse kinnitatud eluloole, õppimisele, mille erinevuste kaudu muutub kultuur nähtavaks. See loob eeldused õppida, lisaks teatud uuele keelele, ka arusaama keele tähendusest ja olemusest kultuurikandjana. Integratsioon on eelis koha leidmisel kummaski kultuurilises ühiskonnas aga ka multikultuurilises ühiskonnas. Üksikisik võib õppida tegutsema mõlemal kultuuriväljal ja saab olla sillaehitaja kultuuride vahel.

Demokraatlikes mitmekultuurilistes ühiskondades toetatakse ja kultiveeritakse arusaama, et ühiskonnas eksisteeriks mitu kultuuri, sest see muudab elu mitmekesisemaks. Mitmekultuurilisus toimibki paremini ühiskondades, kus on palju erinevate kultuurikandjate rühmi ning kus poliitiline süsteem toetab väljendus¬vabadust ja soosib osiskultuuride arengut ning nende vastastikust tundmaõppimist. Eesti ühiskonna praegune pürgimus oma mitmekultuurilisusega tegelda ning pühapäevakoolide toetamine sealhulgas on ühe põhjusena kantud soovist kasutada seda kui positiivset ressurssi.

Evelin Müüripeal
Integratsiooni Sihtasutus
Haridusprogrammide Keskus


Kirjandus

Bennet, C. 1995 Comprehensive Multicultural Education. Theory and Practice. 3 rd ed Boston.
Erakooliseadus
Huvialakooliseadus.
Fond 1108, n 1, s 8549,1 69.
Laanoja, P 2004 Rahvuskultuuriseltsi pühapäevakooli asutamine. Mitte-eestlaste Integratsiooni Haridusprogrammide Keskus. Tallinn 2004
Laanoja, P 2002 Kommentaar dokumendile rahvastikuministri büroo tellitud projektile „Eesti rahvusvähemuste pühapäevakoolide ja kultuuriseltside peamiste arengusuundade ja ressursside kasutamiskriteeriumide väljatöötamine“ kohta.
Haridus-ja Teadusministeerium
Katus, K „ Rahvus ja vähemusrahvus“, samas.
Mikkola, P 2001 Kahden kulttuurin taitajaksi. Tohtori väitöskirja. Kasvatustieden laitos. Turun Yliopisto, Turku 2001.
Müüripeal, E 1999 “Kultuurautonoomia. Eesti Vabariigi vähemusrahvuste haridus- ja keelepoliitika aastail 1918-1940” Eesti keele osakonna magistritöö. Tallinn 1999.
Praks, E 1999 Vähemusrahvuste kultuurautonoomia taasiseseisvunud Eestis. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskond, politoloogia osakond Tartu 1999.
Prozes, J 2002 Rahvus pole probleem ega projekt. 1.04.02 Postimees
Raud, M 1965 Eesti kool aegade voolus. Koolinõuniku mälestusi II Stockholm 1965
Prozes, J 2002 Pühapäevakoolid Eestis. Eestimaa Rahvuste Ühenduse poolt väljatöötatud ankeet pühapäevakoolide kirjeldamiseks. Kirjavahetus Eesti Vabariigi Haridusministeeriumiga.
Ruutsoo, R 1993 “Vähemusrahvuste kultuurautonoomia”
Valdmaa, S 2003 „ Eesti Ühiskonna mitmekultuurilisus“. Kvalitatiivne uuring. Integratsiooni Sihtasustus. Tallinn 2003
VV, 20.05. 2003