Soovitusi keeleõppijale

• Kuidas valida endale sobivat keelekursust?
• Kuidas ära tunda keeleõppemeetodeid?
• Kuidas ise keelt õppida?
• Milliseid õppematerjale valida?
• Mida peaks keeleõppija teadma seadustest?

Kuidas valida endale sobivat keelekursust?

1. Kõigepealt mõelge järele, mille jaoks Te eesti keele oskust vajate. Küsige endalt:

• Missuguseid tekste on mul vaja lugeda (näiteks sildid, instruktsioonid, juhendid, kirjad, ajalehed /ajakirjad, ilukirjandus, erialane kirjandus jms)?
• Missuguseid tekste on mul vaja kirjutada (näiteks tööalane kirjavahetus vms)?
• Millest ja kellega on mul vaja rääkida (näiteks suhtlemine sõprade ja töökaaslastega, suhtlemine ametiasutustes vms)?
• Missugustes olukordades on mul vaja kuulata eestikeelset juttu (näiteks raadiosaated, koosolekud vms)?
  
  Sõltuvalt sellest, missuguseid osakusi Te vajate, tuleks valida ka keelekursus. Enne kursuse algust peaks keelefirma Teie keeleoskust testima, et Teid määrataks Teie keeletasemele sobivasse rühma.

2. Keelekursust valides on vaja pakutavast ülevaade saada. Küsige keelefirmalt:

• Milliseid erinevaid eesti keele kursusi firmas pakutakse (erialakeel, intensiivõpe vms)?
• Kui kaua kursus kestab?
• Kus tunnid toimuvad?
• Kui suur on õpperühm?
• Kui palju kursused maksavad?
• Kas jaotusmaterjal on kursuse hinna sees?
• Kas õpik või õppekomplekt tuleb endal osta või on see kursuse hinna sees?
• Kas kogu raha tuleb kohe ära maksta?
• Kas raha saab tagasi, kui kursus pooleli jääb?
• Kas õpetusmeetodi ja materjalidega saab tutvuda st. külastada mõnda tundi tasuta ja alles siis otsustada?
• Mis alustelt jagatakse õppijad rühmadesse?
• Kas õppijate keeletaset mõõdetakse (tasuta) enne kursuse algust?
• Kas kursustel õpetatakse neid asju, mis mul vaja on? Kuidas seda tehakse?
• Mis osakaal on lugemisel/ grammatikal/ kuulamisel/ rääkimisel?
• Kas tunnis saab lugeda ka autentseid tekste?
• Milliseid kursusi on õpetaja enne õpetanud? Milline on tema õpetamisstiil?
• Mis keeles õpetaja õpetab?
• Millise väljaõppe on õpetaja saanud?
• Millised õppematerjale kasutatakse? Miks just neid?
• Kas kodutööd on ka vaja teha?
  
  Kui keelefirma ei oska või ei taha Teie küsimustele vastata, siis on mõttekas pöörduda mõne muu firma poole.

NB! Ärge valige kursust:

• kus lubatakse, et Teid viiakse 60 tunniga algtasemelt kesktasemele või kesktasemelt kõrgtasemele (ühelt tasemelt teisele jõudmiseks kulub olenevalt õppija motiveeritusest vähemalt 250-350 tundi);
• kus lubatakse, et õppematerjal teeb Teie eest kogu töö (“võlumaterjale” pole olemas, õppida tuleb ikka ise!);
• kus antakse kindel garantii, et Te eksami ära teete;
• mis on kõige odavam (sageli ei ole sellistel kursustel korralikku kvaliteeti);
• kus Teie keeletaset ei testita ja Te satute suvalisse gruppi

3. Valige kursus, mis kõige paremini sobib Teie eesmärgi ja vajadustega.

Keele õppimist võib võrrelda mägironimisega: mida kõrgemale jõuate, seda avaramaks ja ilusamaks muutub vaade. On väga oluline, et mäkke ronimisel oleks Teil selge plaan, kuhu soovite jõuda ja asjatundlik teejuht. Muidu võib juhtuda, et jääte pikaks ajaks matkama tasandikule.

Kuidas ära tunda keeleõppemeetodeid?

Võõrkeeleõppeks on välja töötatud kümneid keeleõppemeetodeid, neist on kirjutatud pakse raamatuid ja uurimusi. Meetodite eristamiseks võiks esimeses järjekorras pöörata tähelepanu järgmistele küsimustele:

• Milliste osaoskustega tegeletakse keeletunnis (lugemine, rääkimine, kuulamine, kirjutamine ning sõnavara- ja grammatikaõpetus)?
• Milline on keeletunnis õpetaja roll ja milline õppija roll?
• Mida kasutatakse õppematerjalina?

Kui keeletunnis põhiliselt loetakse ja tõlgitakse ilukirjanduslikke tekste ja tegeletakse õpitava keele grammatikaga, siis võib üsna kindlalt väita, et tegemist on grammatika-tõlke meetodil põhineva õppega. Sellele meetodile on omane see, et arendatakse eelkõige lugemisoskust ja pööratakse suhteliselt vähe tähelepanu kuulamise ja kõnelemisoskuse õpetamisele. Reeglina juhib grammatika-tõlke meetodiga töötav õpetaja kogu õppeprotsessi: seletab õppijate emakeeles grammatikareegleid, laseb sõnu kõikides käänetes käänata ja pöörata, parandab iga viimase kui ühe keelevea. Õppijad saavad suhteliselt vähe sõna ja kui see võimalus avaneb, eeldatakse, et õppija moodustaks ainult grammatiliselt korrektseid lauseid. Kui õppida keelt ainult selle meetodi järgi, on võimalik saavutada hea passiivne keeleoskus (oskus lugeda tekste), aga igapäevastes kõnesituatsioonides küll hakkama ei saa.

Kui keeletunnis tehakse palju paaris- ja rühmatööd ja õppetekstidena kasutatakse autentseid materjale (ajaleheartikleid, kuulutusi, reisibrožüüre jms), siis võib arvata, et kasutusel on kommunikatiivne keeleõppemeetod. Sellele meetodile on omane väga mitmekesiste töövõtete kasutus, mis on ka loomulik, sest tähelepanu püütakse pöörata kõikide osaoskuste arendamisele. Kõige tähtsamal kohal on siiski kõnelemisoskuse arendamine, mida sageli kombineeritakse teiste osaoskuste õpetamisega: näiteks loetud teksti põhjal võib toimuda arutelu või rollimäng, lindilt kuuldu põhjal tuleb koostada ettekanne vms. Kommunikatiivse meetodi e. suhtlusmeetodi puhul ei pöörata vigade tegemisele nii suurt tähelepanu: oluline on, et õppija püüaks oma mõtteid väljendada, ja vigade tegemine on sel puhul võõrkeeles vältimatu. See meetod võimaldab omandada julguse suhelda eri situatsioonides, kuid puudulikuks võib jääda grammatika süsteemsest tundmisest, sest grammatika teadliku õpetamisega selle meetodi puhul reeglina ei tegeleta.

Kui keeletunnis loetakse muusika saatel pikemaid dialooge, tehakse palju rollimänge, lauldakse ja mängitakse, ning kui keeleõpe on intensiivne (kestab iga päev mitu tundi lühema ajaperioodi vältel) siis on tõenäoliselt tegemist sugestiivmeetodi e. sugestopeediaga. Sellele meetodile on omane positiivse meeleolu loomine keeletunnis, kusjuures õppimisel püütakse kaasata kõiki meeli: nägemist, kuulmist, liikumist. Sageli on keeleklass sisustatud mugava mööbliga (tugitoolid), seintel ripub sõnatabeleid ja grammatikareegleid. Keeleõppimisel tehakse mitmesuguseid ülesandeid: kuulatakse tekste, tehakse erinevaid harjutusi, rollimänge jm. Õppimine on reeglina lõbus ja tore! Grammatikateemasid õpetatakse varjatult st. paljud ülesanded, mis esmapilgul tunduvad lihtsalt küsimuste esitamise vm, on tegelikult mõeldud teatud grammatikateema treenimiseks.
Selle meetodi abil saab suulise keeleoskuse suhteliselt kiiresti kätte, kuid õpitu kipub ka kiiresti ununema.

Eelpool kirjeldatud meetodid illustreerivad kolme suuremat meetoditerühma:

1. traditsioonilised meetodid, mille puhul on peatähelepanu grammatika õppimisel;
2. kommunikatiivsed meetodid, mille peatähelepanu on hea suhtlusoskuse omandamine;
3. humanistlikud e. inimesekesksed meetodid, mille puhul esmatähtis on õppija, kelle vajadusi püütakse igati arvestada.

Kuigi igasse rühma kuulub lisaks eelpool kirjeldatutele mitmeid meetodeid, pole veel keegi suutnud leiutada “imemeetodit”, mis sobiks kõigile õppijaile ja annaks alati häid tulemusi. Öeldakse, et nii palju kui on õppijaid on ka keeleõppemeetodeid. Ilmselt on see tõsi, sest õppida saab keelt ju ikka ainult õppija ise olles unikaalne ja erinev kõigist.

Kuidas ise keelt õppida?

Keeleõppijale annavad head nõu kaks käsiraamatut:

• Kleinschroth, Robert. Keelte õppimine. Õige tehnika võti. Tallinn : Kirjastus Ersen 2002. 237 lk
• Farber, Barry. Kuidas õppida keeli. Tallinn : Kirjastus Ersen 2004. 199 lk
  

Milliseid õppematerjale valida?

Aastatel 1991-2007 on ilmunud üle kolmsaja erineva õppematerjali eesti keele kui teise keele õppimiseks. Toome siinkohal ära väikese valiku täiskasvanutele mõeldud materjale, mis on hetkel raamatupoodide vahendusel kättesaadavad.

Algajate õpikuid

• Pesti, Mall, Ahi, Helve. E nagu Eesti. Eesti keele õpik algajaile. Tallinn : TEA Kirjastus, 1998. 267 lk. + 1 helikassett (34 min, 35 sek). Komplekti kuulub ka õpetajaraamat (104 lk) ja sõnakaardid (464 tk).
  3., parand. tr. 1999; 4. tr. 2000.
• Kitsnik, Mare; Kingisepp, Leelo. Naljaga pooleks. Eesti keele õppekomplekt algtasemele (A2 tase). Tallinn : Kirjastus Iduleht ja FIE Kitsnik, 2006. 184 lk. + CD plaat (50 min)

Edasijõudnute õpikuid

• Pesti, Mall; Ahi, Helve. T nagu Tallinn. Eesti keele õppekomplekt kesktasemele. Tallinn : Tea Kirjastus, 2006. 288 lk + CD-plaat
• Kitsnik, Mare; Kingisepp, Leelo. Avatud uksed. Eesti keele õppekomplekt kesk- ja kõrgtasemele. Tallinn : TEA Kirjastus, 2002. 280 lk + 2 helikassetti

Grammatika

• Valmis, Aavo; Valmis, Lembetar. Lihtne eesti keele grammatika harjutuste ja võtmega = Эстонская грамматика для всех с упражнениями и ключом к ним. Tallinn : TEA Kirjastus, 2001. 239 lk
• Valmis, Aavo; Valmis, Lembetar. Eesti keele harjutusvara koos võtmega. Tallinn: Kirjastus TEA 2004. 191 lk
• Rammo, Sirje; Treal, Maarika. Eesti keele grammatika põhireeglid. Tallinn: Kirjastus Atlex, 2006, mitmeks osaks kokku murtud voldik
• Sooneste, Maie. Eesti keele harjutusvara kesk- ja kõrgtasemele. Tallinn: Kirjastus Varrak 2005. 237 lk
• Jõgise, Seoriin. Eesti keel iseõppijaile ja põhikoolile. Tallinn: TEA Kirjastus 2005. 72 lk
• Metslang, Helle; Tomingas, Silva; Vare, Silvi; Õispuu, Jaan. Õpetaja tabeliraamat. Metoodiline juhend eesti keele grammatika seinatabelite juurde. Tallinn: Kirjastus TEA 2000. 96 lk
• Pool, Raili. Eesti keele verbirektsioone. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996. 97, lk. 2., parand. ja täiend. tr. 1999. 146 lk
• Pool, Raili. Eesti keele sihitise ja rektsiooni harjutusi. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus 2006. 120 lk

Interaktiivseid õppematerjale

• Internetisait tekstide ja harjutustega www.efant.ee (kolme raskusastmega testid ja harjutused alg-, kesk- ja kõrgtasemele)
• Ots, Loone; Kingisepp, Leelo; Maisla, Diana; Prigorovskaja, Natalia. Kaunis külaline. Interaktiivne programm eesti keele õppimiseks. Tallinn: Mitte-Eestlaste Integrastiooni Sihtasutus 2005. 3 CD-romi ja tarkvara kasutusjuhend (28 lk). Tasuta eksemplare levitab MEIS

Mida peaks keeleõppija teadma seadustest?

Igal keeleõppijal on põhjus, miks ta keelt õppima on asunud. Keelt õpitakse nii huvi pärast kui ka konkreetsest vajadusest tingituna.

Eesti Vabariigi elanike riigikeele oskuse nõuded on reguleeritud seadustega. Kõige aluseks on EV põhiseadus, mille §6 ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel. Edasi täpsustab juba keeleseadus eesti keele kasutamise ulatust ja korda. Keeleseaduse ja teiste eesti keele oskuse nõudeid sätestavate seaduste täitmiseks on välja antud hulk madalamaid õigusakte – määrusi, korraldusi jms. Nendes orienteeruda ei ole lihtne.

Kui on teada, mis eesmärgil keelt õpitakse, on seaduste kohta võimalik teavet küsida inimestelt, kes peavad nendega kursis olema. Kodakondsuse taotlemist reguleerivate õigusaktide kohta annab teavet Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Tööalast eesti keele oskust sätestavaid õigusakte peab tundma tööandja. Kui on tarvis ise seadustest abi otsida, leiab seaduste tekstid riigi õigusaktide väljaandest Riigi Teataja (Riigi Teataja). Eestikeelsete õigusaktide elektrooniline andmebaas on internetis: www.riigiteataja.ee. Vene keeles on õigusaktid välja antud trükistena ja kõige kindlamini saab need kätte raamatukogust.

Valik õigusakte, mis reguleerivad eesti keele oskuse nõudeid:

• Keeleseadus
• Kodakondsuse seadus
• Vabariigi Valitsuse 16. augusti 1999. a määrus nr 249  Kohustusliku eesti keele oskuse tasemete, eesti keele tasemeeksami eelsete konsultatsioonide ulatuse ja korra ning eesti keele oskuse tunnistuse vormi kinnitamine
• Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001. a määrus nr 164 Kohustusliku eesti keele oskuse tasemed äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele
• Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2000. a määrus nr 219 Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused ning läbiviimise kord
• Haridusministri 1. juuli 1999.a määrus nr 41 Eesti keele tasemeeksami läbiviimise korra kinnitamine
• Haridusministri 18. veebruari 2002. a määrus nr 24 Võõrkeelse põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele lõpueksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused

Valik väljavõtteid õigusaktidest:

• Eesti keele tasemeeksameid korraldatakse alates 1999. aastast. Alates 1999. aasta 1. juulist kategooriaeksameid enam ei korraldata ning keeleoskuse tõendamiseks tuleb sooritada alg-, kesk- või kõrgtaseme eesti keele eksam. Eksameid korraldab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK). REKK-il on infopunktid Tallinnas, Narvas, Jõhvis, Tartus, Valgas ja Rakveres.
  
• Vastavalt keeleseaduse §le 282, loetakse tööalase eesti keele oskuse kategooriad vastavaks keeleoskuse tasemetele järgmiselt:
  1) kategooriad A, B ja C vastavad eesti keele oskuse algtasemele;
  2) kategooria D vastab eesti keele oskuse kesktasemele;
  3) kategooriad E ja F vastavad eesti keele oskuse kõrgtasemele
  
• Eesti keele oskuse vastavust tunnistusel märgitud tasemele või kategooriale kontrollib Keeleinspektsioon koos tööandjaga
  
• Eesti kodakondsuse taotleja peab kodakondsuse taotlemiseks vajaliku eesti keele oskuse tõendamiseks sooritama vähemalt algtaseme eesti keele eksami. Tööalase eesti keele oskuse kategooriaid ei kohaldata kodakondsuse taotleja eesti keele oskuse tõendamiseks. Vene õppekeelega põhikooli lõpetaja, kes on esitanud kooli juhtkonnale 1. märtsiks eksami ühitamise taotluse ja kes sooritab põhikooli eesti keele lõpueksami vähemalt 60-punktilise tulemusega, saab eesti keele oskuse algtaseme tunnistuse. Tunnistuse väljastab REKK.
  
• Vene õppekeelega gümnaasiumi või kutseõppeasutuse lõpetaja, kes sooritab eesti keele riigieksami vähemalt 60-punktilise tulemusega, saab eesti keele oskuse kesktaseme tunnistuse, mille väljastab REKK.
  
• Kõigile avaliku sektori töötajatele (ametnikele) on kehtestatud sõltuvalt ametikoha põhigrupist ja töö iseloomust alg-, kesk või kõrgtaseme eesti keele oskuse nõue.
  
• Eesti keele oskuse nõue kehtestatakse ka neile erasektori töötajatele, kelle tööülesanded on seotud teenuste või kaupade pakkumisega (teenindus- ja müügitöötajad) või avalike ülesannete täitmisega (pääste- või turvatöötajad, pedagoogid, meditsiinitöötajad jne).
  
• Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001 määruse nr 164 § 1 lõikele 2 peab tööandja tagama töötajate eesti keele oskuse nõude täitmise.